Tuesday, May 2, 2017

Villavaibad

Nii umbes kakskümmend aastat tagasi, kui mu vanaema enam eriti ei liikunud, istus ta päevade viisi oma tugitoolis ahju juures ja harutas kampsuneid. Ja sokke. Ja mütse. Ja salle. Kust need pärinesid, ma ei tea. Igatahes istus vanaema ja keris ja sõlmis ja keris. Sest vaadake, villase lõnga äraviskamine on patt.

Siis lahkus vanaema ära. Minu ema tegi kõike muud. Mina tegin kõike muud. Villase lõnga kerad seisid kütmata katusealuses, said talvel tunda korralikke miinuseid ja suvel nii suurt kuumust, nagu päike plekk-katuse alla tekitada suudab. Tolmulestade asurkond sai igatahes tapetud.

Natuke rohkem kui aasta tagasi kolis meile sisse väike gobeläänitelg. Umbes samal ajal tegin avastuse, et mul on kuupmeeter lõnga, millega ei ole ausalt öeldes midagi peale hakata. Kohati sõlmeline. Kohati habras. Korrutatud lõnga puhul kohati kulunud. Ports punast, teine pruuni, sörtsuke sinist ja suur hunnik nii-öelda naturaalvalget.

Gobelääniteljele sai kitsas kangas üles ja lõngad kerisin kahekümnekordseks. Ikka värvide järgi, kui see vähegi võimalik oli. Said pisikesed vaibakese, parajad pingi peale või voodi ette esimeseks hommikuseks astumiseks. Keegi tahtis kotti teha. No ja tubli reisikass Franz, kes on elanud õige mitmes riigis, sai endale isikliku vaiba istumise alla.

Üksuse franzuvaip.jpg kuvamine

No comments:

Post a Comment