Ajaloost

Kõigepealt oli Ann. Ilmselt oli ammu enne Anne ühes hoopis teises kohas ja ajastus Eeva ja tema järel palju naisi, aga Ann on esimene, keda mõni praegu elusolija veel mäletab. Ann oli kange naine. Perno Postimehega samal aastal sündinuna jõudis ta ära näha kaks ilmasõda ja õige mitu riigikorda. Annel oli üheksa õde-venda ja seitse last, aga ainult üks mees. Selle seltsis peeti talu ja toimetati, kuni mees 49 aastat Annest varem mulda läks. Ann toimetas talus edasi. Suure sõja ajal oli Anne ehk Vanamamma talu see koht, kuhu linnarahvas pakku läks. Veel 97-aastaselt tegi Ann perele süüa, kantseldas lapsed ja talitas, mis tarvis. Kord jäänud Ann tõbiseks, kohe voodisse pikali. Isu ei olnud tal mitu päeva. Pere mõtles, et ju on Vanamamma lõpp tulemas. Siis aga lõppes Annel lesimise-tuju ära ja ta hõiganud voodist: "Hilda, tuu süvva, kuulmisest pole juttugi!" Annel seisid käärpuud alati pööningul ja lapsed käisid nende otsas salaja kiikumas ja karusselli mängimas. Kui Ann tuppa tuli ja läbi lae käärpuude kriiksumist kuulis, oli kuri karjas. Aga Ann oli hella südamega, ei ta lapsi vitsutanud, ütles niisamuti, et tulge sealt ära. Anne käest käisid külanaised peeneme kangatöö šnitti võtmas ja nõu küsimas.

Annel oli tütar Hildegard. Temagi elas üle kaks ilmasõda, esimese neist äsja emaks saanuna. Pärast teist ilmasõda, kui elu juba rahulikumaks hakkas minema, viidi tema mees kaugele külmale maale - ei saanud ju endist vallavanemat kodumaile jätta, äkki on riigivastane! Hildegard ootas mehe kaugelt tagasi, kuid selle aeg sai varsti otsa. Hildegardi elu kestis veel paar aastakümmet, aga Eesti Vabariigi taasloomist ta näha ei jõudnud. Hildegard kudus tekid ja vaibad oma perele.

Hildegardil oli tütar Magda. Jõuka talu peretütrena linna kooli saadetud, kuid suurkooli asemel noorena mehele läinud ümarik näitsik. Sõjajärgsel ajal ei lubatud väikeste laste emal koduperenaine olla, kästi kooli minna. Magda valis kooliks tehnikumi ja erialaks kangakudumise. Paarkümmend aastat töötas ta ARSis, kuid süda ja päristöö olid kodus - nii toas kui aias. Magda oli tunnustatud iirisekasvataja, aga kuni tervis lubas, ei andnud ta ka kangastelgedele puhkust. Ta olevat külalisedki kohvitassiga telje kõrvale istuma pannud ja muudkui kudunud - kardinaid, tekke, padja- ja toolikatteid. Talviti sortis ja värvis ta ka lõngu ja pragas tütretütrega, kui see kerilaudade ümber kõõlus ja mängis, et sõidab kollase linnaliinibussiga - viimati jätab laps sõrmed kerilaua vahele, murrab luud ära! Lõngakorrutamise ja -poolimise ajal ei jäänud kerilauad ju seisma, vastupidi, vurisesid vokiga võidu. Magda suri uue aastatuhande alguses.

Magda tütar Eva kasvas üles Vanamamma käärpuude peal kõõludes ja oma ema voki kõrval. Noorena proovis ta mõnda aega kangrutööd, aga jättis siis selle, et alles pensionieas telgede juurde tagasi pöörduda. Eva koob ikka veel kangast ja kupatab tütrepoegi vokkide, kerilaudade ja telgede kallalt minema. Ühekaupa võtab ta lapsi abimeesteks küll, vaibakudumise tarbeks piiritsaid ajama.

Eva tütar Reet oligi see, kes oma vanaema kerilaudade peal bussisõitu mängis - põrises ju! Kümneselt telgede taha lubatud, kahekümneselt isiklikud teljed, kolmekümneselt kudumine mitte enam hobiks, vaid tõsisemaks tööks. Tõsi, kuni lapsed päris pisikesed olid, polnud kangatöö võimalik, polnud ruumi ega aega. Sokkigi ei saanud õieti kududa. Nüüd on poisid küllalt suured, et ise söök kapist kätte saada, omal käes õues mängida ja mitte pidevalt kuskilt ärapäästmist vajada, seega koob Reet jälle. Ainult üks on puudu - tütar, kes ühel päeval kangakudujate naiste rida jätkaks.